Kunda kultuuri nimiasula paikneb Kunda linna lähedal Lammasmäe künkal. Mesoliitikumis (keskmisel kiviajal) oli see algul väike saareke madalaveelises järves, mis hiljem võis veekogu olla vaid üleujutuste ajal. Kunda leiud said tuntuks juba 19. sajandi teisel poolel, kui seal hakati tsemendi tootmiseks järvekriiti kaevandama.
Lammasmäe ja selle ümbruse arheoloogilistel väljakaevamistel on uuritud läbi peaaegu 1000m m2 suurune ala ja kogutud rohkesti leide. Tänu soodsatele tingimustele on Lammasmäel ja omaaegse järve põhjas säilinud palju luust ja sarvest tööriistu: ahinguotsi, harpuune, nooleotsi, jäätuuri, talbu, naaskleid, kirvepäid jms. Just nende poolest on Kunda leiukompleks eriti haruldane.
Muidugi kasutasid omaaegsed elanikud tööriistade tegemiseks ka kivimeid, eriti kohalikku tulekivi ja kvartsi. Valmistati nii väikseid kaape- ja lõikeriistu kui ka lihvitud teraga kirveid ja talbu. Söest ja loomaluudest tehtud radiosüsiniku dateeringute järgi on siinsed mesoliitilised asustusjäljed pärit ajast 8700-4950 aastat eKr. nii suur ajavahemik ja kohaliku looduskeskkonna areng osutavad, et Lammasmäel elati pika perioodi jooksul korduvalt ja tõenäoliselt hooajaliselt.
Siinsed inimesed elatasid end kalapüügi ja jahiga, kuid küllap korjati ka söödavaid taimi. Luude järgi otsustades püüti haugi, ahvenat ja linaskit ning peamisteks jahiloomadeks olid põder ja kobras. Mõnevõrra on leitud ka metssea, ürgveise, metshobuse ja teiste ulukite, sealhulgas hülge luid. Jahisaagiks langesid ka hallhani, tuttvart, sinikaelpart, laululuik, aul ja teised linnud. Allikas: Aivar Kriiska, Andres Tvauri "Eesti muinasaeg".
