Kunda Lammasmäe saladused ja kes oli Gottorni Odüsseus?

Kunda Lammasmäe saladused ja kes oli Gottorni Odüsseus?

Kunda mõis 1894. Th. A. Sprengeli pliiatsijoonisFoto: Viru-Nigula Teataja

Endine Kunda asundus – see paik on olnud ja on tähtis mitmeski elu valdkonnas – nii valla piirides, kui laiemalt.

Külas asub inimasustuse leiukoht keskmisest kiviajast, umbes 7000 aastat e.m.a., Lammasmäe. „Arvatakse, et künka nimi on tuletatud Rootsi kindral Lamba järgi, kes ka sinna maetud koos oma aarete ja varandusega. Teine jutt kinnitab, et Rootsi kuningas ehitanud siia suured keldrid, kuhu matnud kulla tagavarad. Kolmanda legendi järgi olevat mäe sisse maetud kuningas, keda kaks sõdurit paljastatud mõõkadega valvavad. Kord nähtud isegi seda kuningat kahehobuse tõllaga soo peal sõitvat.“ (Helmut Joonuks „Viru rannikul“ 1969).

Kunda-Siberi küladest õhtu poole maapind langeb, vana puiestee viib siit Hiiemäe ja Kunda jõeni, mille taga kõrgendikul seisavad kõrvuti võitööstuse ja Kunda mõisa varemed. Hiiemäel kohises vanal ajal põline tammik.

„Esmateated mõisast pärinevad 1443. a, mil omanikuks oli Nicolaus de Gundis. Tema nime järgi hakatigi paikkonda kutsuma. 17. saj kuulus mõis Tallinna raehärra Johann Müllerile. 18. saj. said omanikuks Schwenghelmid. 1814 müüs rüütelkonna sekretär Peter Jacob von Schwenghelm mõisa Johann Valentin von Schnackenburgile. 1840 ostis mõisa parun Johann Carl Girard de Soucanton.

  1. a asutas parun äriühingu, hakates rajama Kunda tsemenditehast, mis oli üks esimesi omalaadseid. Mõisa viimane võõrandamisaegne omanik oligi J.C.G. Soucanton.

Mõisa kivist peahoone pärineb 18. saj teisest poolest. Ühekorruselist hoonet ilmestavad kolm kahekorruselist risaliiti. Peasissekäigu ees asub sammasrõdu. Peahoone põles 1941. a ning on siiani varemeis. Varemetes on ka valdavalt kõrvalhooned, neist tähelepanuväärseim on olnud massiivne neogooti stiilis viinavabrik. Mõisa parki ümbritseb ümarsammastega paekivimüür. Mõisale kuulusid karjamõisad Kaliküla (Kalliküll) ja Ojaküla (Ojaküll).“ (Alo Särg „Lääne-Virumaa mõisad ja mõisnikud“ 2007).

On veel teateid vanast ajast:
„Adam Oleariust (1603 – 1671) kutsuti tema kodupaigas Saksamaal Holsteini Pliniuseks ja Gottorni Odüsseuseks. See mitmekülgne õpetlane käis Schleswig – Holsteini hertsogi saatkonna sekretärina diplomaatilistel reisidel Moskvas ja Pärsias ning külastas seejuures 1630. aastatel ka Eestit. Elanud üle laevahuku Läänemeres, kosutasid saatkonna liikmed end 1635. a sügisel Kunda mõisas, mis kuulus Tallinna kaupmehe ja raehärra Johann Müllerile. Viimasel olid võluvad tütred ja nõnda juhtuski, et kui saatkond raskelt retkelt naastes taas Eestimaale jõudis, abiellus Olearius Katherine Milleriga. Saadik Crusius aga tema õe Mariaga. Peale nende võtsid Tallinnas naise veel saatkonna arst, tõlk ja pasunapuhuja … „ (Karmen Kirke „Seks ja võim“).

„Kaubareisil Pärsiasse 1635. a hukkus laev Fortuna tormis, kuid meeskond päästeti ja viidi Kunda mõisa. Laevahuku tegi läbi saksa teadlane ja kirjanik Adam Olearius, kes oma reisikirjeldustes toob andmeid eestlaste kommete ja raske pärisorjuse kohta. Raamatus on originaalset pildimaterjali Kunda mõisast, eestlaste pulmast, peksmisest mõisas jm.
Herbert Salu (1911 – 1988) on samast sündmusest kirjutanud põneva ajaloolise romaani „Siiditee serval“. Mõisnik Mülleri seitse tütart põetasid haigeid laevamehi ja mõned piigad abiellusid hiljem nendega.“ (Helmut Elstrok „Kunda, Mahu, Viru-Nigula“).

„Kunda mõisas rehevanema Kristjan Vitsuti peres sündis 26. septembril 1866 kolmanda lapsena Mihkel, Michael Wittlich. Mihkel sai alghariduse Kunda külakoolis. C.F. de Soucanton aitas andekat noormeest õpingutes. Edasine haridustee kulges Rakvere Kreisikoolis. Tallinna Reaalkoolis, Riia Polütehnikumis. 20. augustil 1919 oli ta Tartu Ülikooli keemiateaduskonna professor.

Mihkel Vitsut tegi uurimusi suhkru-tärklisetööstuse käärimisprotsesside alal. 1925. a asutas koos Paul Kogermanniga põlevkivi uurimise labori Tartu Ülikoolis. Ta on kirjutanud esimese eestikeelse keemiatehnoloogia õpiku.

  1. Vitsut oli hea tennisemängija, veel vanas eas nooruslik ja paenduv. Lahkus siitilmast 6. veebruaril 1933 ja on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule.
    18. saj, kui mõisa omanik oli perekond Schwenghelm, siis nende kodukooliõpetaja Christian Hieronymus Justus Schlegelist kujunes üks balti-saksa orjapidajate veendunud vastaseid. Aastail 1819 – 1834 avaldas ta kümneköitelise reisikirjade kogu, kus esimene, viies, kaheksas ja üheksas köide annab pilte Viru-Järva-Harju mõisatest ja küladest. Ta oli Hupeli kõrval esimesi eesti rahvalaulude üleskirjutajaid. Selles raamatus on 150 eesti rahvalaulu. 1842. a valis Eestimaa Kirjanduslik Selts Schlegeli auliikmeks.“ (Helmut Joonuks „Viru rannikul“)

Kunda tsemenditehas alustas tööd 1871. aastal.
Samal ajal asutati ka mõisast veidi eemal küla idaserval voolavale Kunda jõele vesiveski. Veski rentnik oli Alexander Krimm (hilisem omanik). A. Krimm põdes gangreeni ja andis veski pola Rudolf Krimmile, kes eestindas nime Taardeks. Siin tehti 6. sorti jahu, tootlikkus oli suur. Rajati lisaettevõtteid – kohvivabrik, elektrijõujaam, saekaater. Kohvi hakati tegema umbes samal ajal, kui mõisas avati rahvaülikool. Valmistati oakohvi, oa- ja sigurikohvi ning vilja-, siguri- ja oakohvi.

Elektrijõujaam oli mõeldud valgusvoolu saamiseks mõisas ja veskis. Jaama jõudlus oli väike ning kurdeti kehva valgustuse üle. Mõne aasta pärast läkski veski Kundast toodud voolule ja siinne elektrijaam lõpetas tegevuse.

Gustav Vilbaste asutas Kunda mõisa 1925. a Virumaa Rahvaülikooli, kus oli õpilasi ka paljudest teistest maakondadest. Koolis õpetati 1940. aastani põllu-kodumajanduslikke ja üldhariduslikke aineid, aga ka karskuseõpetust, rahvaluulet. Kooli juhtis aastail 1927 – 1940 Jaan Ruus.
1941. a põletati Kunda mõisahoone taganeva hävituspataljoni poolt maha.

Linnuse küla saab järgmisel aastal tähistada 165. aastat sünnist. Ühel varemel mõisa kõrval, mis on ka vabariikliku tähtsusega sündmus – siin asunud Kunda võitsehhi juured ulatuvad 1850. aastasse, mil loodi esimene meierei. (Samal ajal avati piimatööstus ka Vaidas). Siit sai alguse Rakvere Piimatoodete Kombinaat.

Võitsehh suleti 1992. a. Viimastel aastakümnetel tehti kolme sorti võid – hapukoore-, lemmik- ja taluvõid. Taluvõist ei teatud enne midagi, kui eelmise sajandi keskel Kunda võimeister Leo Hussar juurutas tootmisse uue võiliigi. Kaasnes vabariiklik tunnustus.

Tsehhi juhid saj teises pooles olid Rein Peiel, kauaaegne Endel Pedanik jt. Tööstuse raudvarasse tollest ajast kuulusid veel võimeistrid Eha Vahter. Arne Matsar, tehnoloog Malle Kiik, piima vastuvõtja Liisi Jõõts, separeerijad Laine Pedanik ja Agnes Eerma. Kuldaväärt Agnese tööl olles sai laginal naerda tema vimkade üle. Kui rohkem ei jõudnud, siis avasui tukkuvale autojuhile sai ta arvelaua nupu hammaste vahele ikka torgata.
Kauased töötajad olid Mare Mikker, Agnes Kivisik, Leiu Matsar, Lembi Ehasalu.

Nõukogude aja alguses oli küla läbiva tee ääres kahekordses majas Kunda Külanõukogu. Maja on alles, siin elab Lembi Ehasalu.
Linnuse küla kuulus 1949. a loodud kolhoosi „Põllumees“, esimees Karl Volmer. Hiljem ühineti Viru-Nigula kolhoosiga, küla ja Kunda piirile rajati aiand.

Lammasmäe ligidal asub Meelis Parijõele kuuluv puhkemaja, kus harrastatakse tennisemängu, kanuusõitu, siin saab läbi käia ravihooldusega spaast ja aurusaunast. Huvitav on vaadata puhkemaja territooriumil puuskulptuuride laagris tehtud ühteteist kultuurisammast. Oleme põhjamaa rahvas ja kui ühe Põhjala jumala Thori kuju kõrgub nina ees, siis läheb mõte kohe tuhande aasta tagustele normannidele-viikingitele.

Ligitõmbavalt kaunis koht külas on metsiku ja ürgse olemisega vana viinavabriku ümbrus jõeorus, kus vesi langeb pahinal tammist alla. Sellistes paikades seistes on kahju, et peale risustavate puude vahel vonklemist pole väikejõgedel enam võimalust veskirattaid pöörlema panna, et sel moel oma jõust märku anda.

Kuulsa Kunda kultuuri kandja Linnuse koosneb 47. elanikust. Üle korrates – aastal 2015 täitub 165 aastat võitööstuse algusest ja 90 Virumaa Rahvaülikooli asutamisest.

Kui mõte uitama lasta, siis sobiks siinne kant õudus- või seiklusfilmi tegemiseks. Varemed on olemas, Malla mõis igaks juhuks ligidal, sood, kus kuningas tõllaga sõitis, kah olemas, varanduse keldrid on künka sees. Vargaid-aareteotsijaid pole raske leida. Kui nad mustas pimeduses ringi luusivad, valgustab piksenool maad ja paharetid nabitakse kinni. Seda vaataks küll.

Kasutatud: Ella Rajari „Omane ja armas“. Aitäh Liisi Jõõtsile.

 

Heili Tarjan, Viru-Nigula Teataja

2016-11-18T16:32:27+00:00 märts 14th, 2016|